Kõige põhilisemad probleemid, millega koeraomanikud tänapäeval kokku puutuvad, on reaktiivsus teiste koerte vastu, üleliigne haukumine ja üksildusärevus. Nendele järgnevad rihmas tirimine ja peale hüppamine. Kuidas seda kõike ära hoida, selgitab koerte käitumisspetsialist Eliise Valmis.
Tänapäeva keskkond, milles koerad peavad kohanema, erineb väga palju paarisaja aasta tagusest ajast, kui koerad olid enamuse ajast omanikega koos, neil oli konkreetne ülesanne ja nendega liiguti väga palju välisõhus. Kuna inimesed tänapäeval veedavad suure osa ajast siseruumides ning linnaruumis, on ka koerad kohustatud antud elustiiliga kohanduma. See ei ole siiski alati kõige lihtsam ülesanne ja enamikel juhtudel peab omanik andma endast parima, et koera loomulikke ja tõupõhiseid vajadusi võimalikult hästi täita.
Kõige põhilisemad probleemid, millega tänapäeval omanikud kokku puutuvad, on reaktiivsus teiste koerte vastu, üleliigne vokaliseerimine ehk haukumine ja üksildusärevus. Nendele järgneb enamasti rihmas tirimine ja peale hüppamine.
Koer on eelkõige loom, seejärel koer ja alles seejärel oma tõu esindaja. Paljud koerad, keda tänapäeval võetakse, on segaverelised ehk me saame ainult aimata, millised tema vanemad on olnud. Kennelist koera võttes teame täpselt, missuguse tõu me endale valinud oleme ja millised on tema geneetlised eeldused. Seetõttu on äärmiselt oluline teha süvendatult eeltööd, et olla teadlik, millised on antud tõu vajadused, kuidas neid täita ja vähendada seeläbi probleemkäitumise võimalikku teket.
Loe rohkem Delfist.