Jõuate koju, tõdemaks: jälle on ta jalanõusid või juhtmeid närinud! Üha enam koeri kannatab üksindusärevuse all ega suuda üksi kodus olla. Kuidas selle murega toime tulla, õpetab koerte treener Eliise Valmis.
Tänapäeval on üha enam esile kerkinud probleem koerte üksindusärevusega, mida saab mõnes mõttes liigitada samasse kategooriasse paanikahoogudega. On suur vahe, kas koer on üksinda olles lihtsalt murelik, otsib igavusest endale tegevusi lõhkumise ja närimise näol või on koer tõsises stressis olles üksi jäetud.
Seda, kumma probleemiga tegemist on, aitab välja selgitada käitumise ajalise pikkuse mõõtmine. Kui koer ukse juures paar minutit murelikult ringi jalutab ja seejärel pessa pöördub, ei anna see veel põhjust väita, et tal on üksindusärevus. Kui aga koer näitab teatud ajavahemiku jooksul progressiivselt välja üha rohkem ärevusega seotud käitumist - haugub lakkamatult, kraabib ust või lõhub kõike ettejuhtuvat - on probleem juba sügavam ja sellega tuleb kiiremas korras tegeleda.
Selleks, et probleemile lahendusi hakata leidma, tuleb mõista üksindusärevuse algset vallandajat ja/või probleemi. Tihti puudutab selline probleem just varjupaiga koeri, keda on omaniku poolt ootamatult hüljatud või on aset leidnud midagi traagilist ning koer on omaniku kaotanud.
Tüüpiline ärevuse vallandaja on ka järsk keskkonnamuutus, mida oli palju näha covidi pandeemia ajal, kui omanikud pöördusid tagasi kontorisse, olles eelnevalt tavapäraselt hommikust õhtuni koeraga koos aega veetnud.
Loe rohkem Delfist.
